Imelapsed kitarril (mitte ainult)

Üle hulga aja ka paar sõna siia. Nimelt on juhtunud netiavarustes vastu mitu videot, kus laineid löövad noored staarid. Unustage sõna "uus kitarripõlvkond" seoses Jonny Langi, Kenny Wayne Shepherdi ja Joe Bonamassaga seoses ära - nemad olid noored ja lootustandvad, nüüd ongi jäänud ainult lootus, noorte kohad on teiste käes.

Hunter Hayes. Sünniaasta 1991. Suurtel lavadel alates kolmandast eluaastast. Alguses diatoonilise lõõtsmoonikuga, nüüd juba ka kitarri ja klaveriga. Talent ei tunne piire.

Hunter 4-aastasena koos Hank Williams Jr.-ga...


...ja aastake tagasi oma bändiga (oodake lõpp ära, siis saate kuulda, kuidas "Sweet Home Alabama" zydecoks keeratakse).



Quinn Sullivan. Sünniaasta 1999. Instrument - kitarr. Esimest korda suures televisioonis 6-aastaselt, kui käis Ellen DeGeneres'i show's esinemas. Parimad klipid, mis ringi liiguvad, on salvestatud koos Buddy Guy'ga eelmisel aastal.




See kõik on muidugi vaimustav ja annab kontserdil põhjuse kaasahõiskamiseks. Samas - kas sõubisnis on ikka see kõige parem koht lapsepõlve veetmiseks?

Ei saa mitte vaiki olla

Mõnikord on asi nii halb, et muutub heaks. Paar näidet:
The dullest blog in the world (lingi saatis Kai)

Dolapdere Big Gang



Viimasest järgmises Ajamasinas paar huvitavat (????) näidet. Kes peab seda punti labaseks, siis neile tuletan meelde, et ka Meie Mees oli mingil hetkel (enne suuri müüginumbreid) teatud intellektuaalsetes seltskondades popp. Miks? Vastuseks tsiteeritakse klassikuid: "Eit mäletas, aga eit suri ära..."

Veel üks kummitus

On ju täiesti tavaline, et mingil ajahetkel jääb mõni lugu korduse peale - ja nii kuulad, kuulad, kuulad... kõik ümberkaudsed kahtlevad su terves mõistuses. Sina aga oled laulu sees ja ei saa sealt nii lihtsalt välja. Kui Apoptygma Berzerk'i "Shine On" omal ajal raadiolainetel tihedalt kõlas, tundus tegu olevat korraliku looga, aga mitte väga palju enamat. Mitte enamat seni, kuni komistasin originaali otsa. House Of Love. Õnnetu bänd, kelle saatus oli olla valel ajal vales kohas ja kõlkuda plaadifirmade vahel. Mina lasin oma kummituse välja ühte esimestest "Ajamasina" saadetest. Enam ei ole füüsilist vajadust selle järele, aga hea lugu on ikka. Ja lõpuks leidsin ka video üles.

Eriti külm öö

Just seda tähendab tõlkes "Three Dog Night". Aborigeenid olla omal ajal hinnanud öist temperatuuri selle järgi, mitu dingot tuli kaissu võtta, et soe magada oleks ja kolm oli maksimum.
Aga bändist ma ei hakka pikemalt rääkima. Lihtsalt mul on vaja ühest kummitusest lahti saada. Mõnikord haagib lugu veidraid teid mööda - Tom Jones'i kuulsa plaadi "Reload" peal ei avaldanud koos Stereophonics'iga tehtud "Mama Told Me Not To Come" mingit muljet ja kuidagi olid varasemad versioonid ka mööda hõljunud. Haakimiseks oli vaja Kreisiraadio aastalõpuprogrammi ja Hannes Võrnot Emas Ström'ina!
Video aga siis kõige kuulsamast versioonist ja kontsertvõttena.
THREE DOG NIGHT - MAMA TOLD ME NOT TO COME

Ja jälle hakkab pihta...

Joul läbi, aastavahetus kah ja jälle tuleb tööle pihta anda. Üleval siis selle aasta esimene saade ja teises ning kolmandas osas on kandev roll laulvatel näitlejatel.

Jõulueri

Kes veel ei ole jõululauludest küllastust, kuulake Ajamasina jõulu-eri. Ehk aitab.